Olen juba pensionil - sel aastal. Elu pole läbi, seda intiimsem. Kuid ma alustan oma lugu lapsepõlvest. Vanemad kasvatasid mind ja mu kaksikõde rangelt.
Esimest korda läksid nad tantsima seitsmeteistkümneselt. Ärge võtke seda kiitlemiseks, kuid mõlemad olid pikad, saledad, juuksed taljeni. Meid kutsuti isegi Tallinna Modellimajja. Kuid me olime lihtsameelsed, elasime nii, nagu ema käskis. Ja ta järgis meid ka siis, kui nad juba hostelis elasid. Aeg on kätte jõudnud, ma abiellusin. Armusin temasse pärast lähedust ega keeldunud temast kunagi. Kiiretel 90-ndatel hakkas ukse pärast tööd viivitama ja juhtus, et reedest pühapäevani ei ööbinud ta kodus. Kord tabasin ta koos teisega restoranis, esitasin lahutuse. Kuid sugulased veensid perekonda mitte rikkuma ja me tegime selle ära. Abikaasa nii kõndis kui kõndis.
Sel ajal pöördusid minu poole huvitavad mehed tutvuma, kuid ma ei haaranud seda hetke, ei maksnud oma mehele kätte, sest mind ei kasvatatud nii. Ja ta kuulas sama: "Ma abiellusin varakult, ei kõndinud üles." Abikaasa muutus täiesti jultunuks - ta ei varjanud isegi reetmist. Ta solvas mind ka, nimetades mind paksuks koledaks naiseks. Selle tulemusena piinas ja lahutas ikka kümme aastat. Ta elab pikka aega teisega ja tuleb minu juurde südamest südamesse vestlusteks, süüdistab end kõiges: "Ma olin loll, ma jätsin su maha, jälitades kedagi tundmatut. " Kuid rong lahkus. Pärast lahutust oli mul kirglik ja elujõuline suhe. Nüüd olen koos minust palju noorema mehega. Armunud. Kohtume siis, kui ma ise tahan, ma ei kavatse abielluda. Mul on piisavalt olnud. Kuid ma ei saa ikkagi oma mehest aru: millest tal puudus oli? Äkki oli ta ära nõiutud? Ja ometi valasid talle hiirepisarad. Olen õnnelik, armastatud, reisinud. Minu elu alles algab. Ma ei kahetse midagi, aga ta kahetseb. Kuid see oli tema valik.
Valentina, Gelendzhik